Kummitustorni all

"Olgu," vastas tüdruk ja sosistas linnu kõrva juures veel paar vabandust sõna enne kui ta oma haaret tugevdas. Kostus väike krõksatus. Lind püüdis veel kord teda lüüa, kuid tema elutu keha vajus tüdruku põlvedele. "Siin ta on. Free chicken," lausus tüdruk tuhmilt. Kuigi talle meeldis tappa, tundis ta alati mingit tundmatut kahetsust enda sees.

Tüdruk kehitas õlgu ja tõusis oksal püsti, hoides kättega tasakaalu ja tundes puutükke enda sisse tungimas. Elvira hüppas alla ja pühkis oma käed oma kleidi sisse. Ta vaatas siis oma käsi ja pomises paar vandesõna. Tema käed olid küll lõpetanud veritsema, kuid ta pidi kindlasti need köögis puhtaks tegema. "Lähme?" küsis ta, pistes oma käed taskusse, et poiss ei peaks verd nägema.

Tüdruk noogutas ja järgnes poisile vaikides. Alles nüüd märkas ta, et hommik oli käes. Kell pidi olema vähemalt midagi seitsme või kaheksa juures. "Kas päike ei tee, midagi sulle? küsis Elvira rohkem murelikkuse pärast kui uudishimu tõttu.

"Olgu," vastas tüdruk lihtsalt ja hakkas juba eristama lossi siluette ees. Ta oli kindel, et ka noormees nägi seda. Korraga haigutas tüdruk vaikselt. Yep. Rohkem ta öösiti üleval ei hakka olema.

Tüdruk raputas pead, kuid muutis selle koheselt väikeseks noogutuseks. "Ma olen olnud juba rohkem kui 32 tundi üleval," vastas Elvira väikese haigutusega. "Arvatavasti nüüd ma magan päeva maha. Sa pole väsinud?" küsis, mitte uskudes kui ta ütleks, et ei.

"Sest mul oli lossis tunne, et midagi oli valesti. Ma ei suutnud öelda, mis aga see tunne oli," vastas tüdruk, kergelt õlgu väristades. Tal oli ikka meeles tunne nagu keegi oleks teda jälginud. Nii sel ajal kui ta sõi, pesi kui ka voodis magama püüdis jääda. "Ning jah ma tean, et see võib kõlada lapsikult, et ma kardan selliseid asju. Ma peaksin olema ju harjunud, sest ma olen teistsugune. Et kõik siin on teistsugused."

Tüdruk vidutas silmi poisi suunas. Kas teine tegi tema üle nalja? Elvira lõi poissi õrnalt vastu pead "Ma tean, et ma pole hull. Ning ma olen siin olnud juba üle pooleteiseaasta. Sina vist kauem?" vastas tüdruk poisi küsimusel küsimusega.

Elvira vaatas, kuidas poiss oma pea õlgade vahele tõmbas ja kahetses koheselt, et oli löönud. "Ma ei mõelnud seda löömist päriselt," vastades mannetult ja lootes, et Toy saab aru, et see on vabandamine. Tüdruk sasis oma roosasi juukseid, püüdes kuidagi leida sõnu, et öelda "Palun vabandust". Sama hea oleks olnud õpetada koera tantsima kahel jalal.

Alles nüüd märkas tüdruk, et nad olid jõudnud lossi juurde. Ta vaatas poissi küsivalt ning tundis sisimas ennast paremini, et poiss polnud vihastanud tema löögi peale. Nüüd märkas Elvira akente juures liikumisi. Rahvas oli üles ärkamas ja teised magama minemas.

Elvira noogutas tänulikult ja astus uksest sisse, vaadates enda ees treppe ja treppe ja treppe. Sel lossil oli kokku vist seitse korrust, pluss veel tornid. Köök asus kolmandal korrusel. "Tahad ma võtan selle linnu?" pakkus tüdruk, kätt välja sirutades.

Neiu noogutas ja võttis surnud linnu kätte. Olevuse veri oli jõudnud vahepeal juba ära kuivada, kuid ega see halvemaks seda tee. Elvira kõndis vaikides kolmandale korrusel, vaadates, et Toy järgneb. Oma üllatuseks taipas tüdruk, et ta oli viimased paar tundi ainult rääkinud. Uus rekord mõtles tüdruk mõrudalt. Ta avas ukse, mis viis nad siis Verisesse kööki. Nimi oli selle ära väärinud. Elvira pani linnu lauale, ise suundudes kraanikausi juurde, et käsi loputada.

"Praadides," vastas tüdruk käsi pestes ja vaadates, kuidas veri mööda toru alla voolas. Palju verd. Vira kortsutas kergelt kulmi, kuid pesi käed lõpuks puhtaks. Ta võttis kraani kõrvalt käterätiku ja mähkis ühe oma käe sinna sisse.