Kummitustorni all

Toy oli üle pika aja jälle lossist välja tulnud. Poiss oli ühe rebase elupäevade lõpetanud ning seejärel mõne ringi niisama ümber lossi teinud, kuni ta kuhugi kummitustorni alla seina äärde maha istus ja kuud vaatama jäi. Talle meeldis kõige rohkem öösel väljas olla, kuid päike hakkas juba vaikselt tõusma. Õnneks tegi see seda teiselpool lossi ja ei säranud Toy'le silma.

OT: Elvira

Elvira oli suutnud teha asja, mida ta oli endale kindla käeliselt ära keelanud - olla terve öö üleval. Kuna lossis oli olnud siis vaikne siis oli neiu lootnud, et kuuleb mingitki häält väljas. Selle ülesande oli ta edukalt sooritanud. Olles olnud üleval terve öö, ei tundnud tüdruk ikkagi väsimust.
Ta istus ühes väiksemas augus, kummitustorni küljes ja vaatas heledamaks muutumas taevast. Äkitselt kikitas Elvira kõrvu ja kuulis kellegi samme. Ta vaatas alla ja nägi mingit poissi. Ta vaikis, et saada teada, kes see olend olla võis.

Neiu kuulatas kui ta kuulis, et poiss oli hakkanud, midagi ümisema. Ta kummardus allapoole, hoides kätega kiviseinast kinni, roosad juuksesalgud silme ette kukkumas. Elvira lükkas ühe käega neid eemale, kuid tundus nagu oleks juustel halb tuju sisse läinud, sest need kukkusid silme ette tagasi. Tüdruk jättis selle sinna ja vaatas noormeest. "Mida sa ümised, kui küsida tohib? küsis tüdruk vaikselt.

"Siis ma võin öelda, et sa ümisesid seda hästi. Kuigi, keegi võib üldse ümiseda halvasti," vastas tüdruk naeratades, kuid viimast lauset ütles vaiksemalt, ise teadmata, miks. Elvira hüppas oma august välja, maandudes vaikselt maapinnale, tundes pehmet rohtu enda all. "Võin ma küsida, kellega ma räägin? küsis tüdruk vaikselt, kirudes ennast mõttes oma vanaegse viisakuse üle.

"Mina olen Elvira," vastas tüdruk kergelt noogutades, samal ajal naeratades. Vähemalt tundus, et poisile ei teinud nalja tema võib-olla liigne viisakus. Elvira toetus vastu torni vaadates noormehe suunas. "Mis siis sind sellisel varajasel hommikutunnil siia tõi?" küsis ta, toksides jalaga ühte üksikut kivi.

Neiu vaatas poisi suunas oma kuldsete silmadega ja alles nüüd taipas nii mõndagi huvitavat asja tema juures. Esiteks oli tal vägagi omapärast värvi silmad ja tema vasak kõrva meenutas rohkem mingi looma kõrva. Elviral oli suurm tahtmine küsida, kes ta täpsemalt on, kuid viskas selle mõtte koheselt peas. "Ma ei teagi ise. Tavaliselt ma öösiti väljas ei uita, kuid seal lossis oli hulluks minev vaikus, et otsustasin välja tulla," vastas tüdruk, olematu ohkega. Viimasel ajal oli tal tekkinud tunne, et kõik hoidusid omaette. See teadmine muutis ta tuju kurvaks.

Tüdruk itsitas vaikselt kui poiss tema juuste kohta küsis. Tavaline küsimus. "Sa mõtled, et kas on loomulik või olen värvinud? küsis Elvira üle, kuigi ta taipas, et poiss sellele viitas. Ootamata poisi vastust, jätkas ta. "Ma sündisin tegelikult mustade juustega, kuid just enne kui ma siia jõudsin värvisin nad selliseks," vastas ta, võttes kätte oma juuksesalgu, "kuid nüüd ma olen siin päris kaua olnud ja tundub, et see värv on jäänud. Kuid, mis sinul su kõrvaga on?" küsis Elvira, silmis uudishimu, unustades korraks oma viisakuse.

Korraga liikus Elvira kiiresti ning nõtkelt ja järgmisel hetkel oli ta Troy ees istumas, pea natukene viltu. "Kes sa täpsemalt oled? Ma luban, et ei hammusta kui sa ütled," vastas tüdruk naeratades, paljastades rida valgeid hambaid, mis tundusid teravad, kuid olid samasugused nagu inimesel. Mitte tugevad nagu vampiiridel, kes siin ringi liikusid.

"Kes teab, kes teab," vastas neiu. Seda polnud ta oodanud. Segavereline... see tundus, midagi hoopis teistsugust kui olla ühte rassi. "Millest sa siis koosned kui seda võib sedasi küsida? Haldjas ja vampiir? Või hoopis, midagi deemoniga?" küsis Elvira, tundes ennast esimest korda kergelt selles kohas. Isegi väike, imepisike, naeruturtsatus pääses ta huulte vahelt kui poiss makkis tema hamba näitamist.

"Huvitav, kas ma peaksin nüüd eemale hoidma?" küsis tüdruk kavalalt "Ikkagi kaks tugevat olevust ühe sees," lisas ta täpsustavalt juurde. Neiu mõtles, kas öelda tõtt või mitte, kuid otsustas siis ikkagi esimese kasuks, sest kunagi ei teadnud, mis võimed teisel on. "Mina olen väike õrn haldjas," vastas Elvira kurva tooniga ja dramaatiliselt silmi pööritades.

"Teoreetiliselt on ju inimene ju loom ja meie samuti," vastas tüdruk vaikselt, justkui iseendale öeldes seda. Elvira suutis korraks oma mõttesse vajuda kui poisi viimane lause ta üles äratas. "Tõesti?" küsis ta üllatunult "Ma peaksin nüüd mainima, et ma pole enne vampiiri ja deemoni segu näinud. Kõiki teisi küll aga mitte seda. Sa oled eriline," vastas tüdruk väikese muigega.

Elvira kuulas poissi säravate silmadega. Surma? Seda juhtus küll. "Räägi endast, midagi, Toy. Kus sa sündisid ja, kuidas sa siia jõudsid?" pakkus tüdruk, nihkudes natukene lähemale, kuid säilitades viisakat tistantsi. Samuti märkas ta, et taevas oli juba päris valgeks läinud. Loodetavasti see ei seganud poissi.

Tüdruk kergitas kulmu sõna "üle tuhande aasta". Samuti hoidis ta oma suu kinni, et mitte öelda pedofiil, sest siis kui ta kohtus inimestega... "huvitavates" olukordades siis selgus alati, et meessoost isikud olid ülivanad. "Ma sündisin üheksa aastat enne Teist maailmasõda, Saksamaal. Mõlemad vanemad said seal surma ja sellest ajast olen rännanud," vastas tüdruk muiates, sest poisi palve rääkida, kõlas rohkem nagu käsuna. Äkki ta oligi harjunud käsutama?