At night

Isabel muigas tahtmatult. "Igavik võib üksluiseks muutuda." arvas ta. Teiste kogemustest ja oma mõtetest, oma mälu probleemi suutis ta hetkel veel tahaplaanile suruda. Tüdruk mõtles veel hetke, mida oma jutule juurde lisada, kuid otsustas siis ikkagi ümber, kui ta mõtted kellegi teise heale mälule läksid. Ta ei teadnud tegelikult siiamaani veel, kas ta peaks olema õnnelik, et osa elust ei mäleta, või kurb.

OT: Läks hästi

OT: Jepp, kauks see fukin soo ka nüüd õue pealt ära..

"Igavik, sigadik..." pomises ta omaette ning peksis kannaga mulda. Neiu ei teadnudki miks ta nii väga lõpmatut elu kaitses, vihkas ta seda ju enim, oli see talle põhjustanud ju nõnda palju kannatusi. Kuigi üksluisusest kui niisugusest ei ole tema elu jooksul seni veel juttu olnud, liiga palju lolle sõdasid mille inimesed kokku on keeranud.

OT: No jah.. Küll ta kunagi kaob. Ma arvan.

Isabel tõstis ühe oma kätetest endale nina juurde, et selle näki verd nuusutada ja raputas siis pead. See lõhnas kohutavalt võrreldes sooja inimverega. Kui koguaeg seal suudad olla, kus sõda parasjagu toimub, siis vast ei ole jah väga üksluine. Koguaeg pidev muutumine. Inimeste tehnika arengut saab ka kenasti pealt vaadata lisaks kõigele.

Kui vaikus pikemaks venis hakkas Destiny ennast üha mugavamalt tundma. Ei olnud sellist kriipivat tunnet, et kui ta nüüd midagi ei ütle on kõik seal samuses. "Koomiline on see, et mingi aeg jäävad vähemalt surematute riietusstiilgi kinni, ei jälita enam nii palju moodi, võetakse asja vabamalt, oma lemmiksajandi ja -kümnendi järgi." Ütles ta lõpuks siiski. Ka tema kõndis tavaliselt 19 sajandi esimesest poole moodi imiteerivate kleitidega.

"Loomulikult eks iga jahti pidav naissoost isik teab, milline piin korsetiga jahil on käia, rääkimata siis puhvvarukatest või pikkadest kümne alusseelikuga sametkleitidest.." Naeris oma hetkelisest melanhooliatulvast üle saanud deemonitüdruk rõõmsalt.

Naermine tundus Destinyle viimasel ajal juba harjumuseks saanyd olevat, nõnda praktiseeris ta seda ka hetkel. "Olen loomult kobakäpp, jäin kunagi mingit imemoodi kleiti pidi puu külge rippuma, seetõttu ma viimasel ajal jahil käies nagu kodutu välja näengi," andis ta optimistlikult teada. Vähemalt kestis ta riidekapp nõnda kauem ja samuti e i pidanud ta tänu sellele poolalasti läbi kooli maaala silkama.

Deemon üritas kõigest väest mõista millest Cura mõtles, kuid andis lõpuks alla. "Mis sul peas toimub?" päris ta, kuna ühtki paremat sõnastust ei osanud Getu välja mõelda. Osav, kirus ta ennast, lähme ja kukume näilisellt mõne uue tuttava mõistuses kahtlema, very smooth Des, very smooth..

"Millele sa mõtled?" parandas Gertrud ennast kiirelt ning lahvatas näost punaseks. Nagu ta oligi oletanud pidas vampiir teda nüüd arvatavasti idioodiks, ja vaatamata pikale elukogemusele, ega ta kaugele mööda ei pannudki. Et piinlikust vähendada hakkas deemon äkitselt vägagi aktiivselt Gray soomuselist ja poolpudenevat keha silitama.

"Luust? Võimas!" Hüüatas Destiny entusiastlikult, ning jätkas soomusta välja kitkumist mille peale madu rahulolevalt sisises. "Oleks tore öelda, et mõtlen universumi saladustest või midagi, aga pigem huvitab mind lähim vets," tõdes deemon enese üle naerdes. Ükstapuha mis otsast vaadata, 1000 aastase deemoni mõõtu ta välja ei andnud ühestki otsast. "Kuidas surelik vampiirile üldse viga suudab teha?" uuris ta siis lisaks.

Vaadanud korraks küsivalt Curale otsa hakkas neiu loendama "Peldik, kemmerg, koht kus kuningaski jala käib..." ta oleks võinud seda loetelu veelgi jätkata, aga muud mõtted vallutasid ta pea kui kevadine üleuputus. "Kivine nahk oleks võimas, olen peaaegu et terve sajandi erinevates urgastes verd taastanud, siseelundeid korrastanud ja poolsurnult lamanud," teadvustas ta irooniliselt.

"Noh, aga vähemalt on iga kord kui uuesti meelemärkusele tuled uus ja huvitav, viimane kord kui see juhtus oli 19 sajandi teisel poolel, siis hüppasin ma küll ise kaljult alla, aga tulemus oli sama, üsna mitukümmend head aastat korjasin soolikaid kividelt kokku," teadustas Getu entusiastlikult ning tõmbas kätega läbi oma mustade lühikesepoolsete juuste ajades need rohkem turri.

Des vandus mõttes vihaselt, pikalt ja räigelt enne kui magusa naeratuse suule tõi. "Kahjuks polnud mul küllalt tahtejõudu, et lõkkesse hüpata ja ennast siis ise tükkideks raiuda, nõnda üriasin ma vähemalt kaljultki alla lennates surma saada, tuleb välja, et see ei toiminud eriti hästi," muigas ta mürgiselt, "Ainsad asjad mis mul lennust mälestuseks on, on mõned armid mis ära ei kadunud. Alla hüppasin ma kuna olin tüdinenud elust, murtud sureliku poolt ning hulluks minemas kõige muu pärast," otsustas ta oma tolle ajase meeleseisundi kokku võtta.