At night

OT: Kulat keri nagu hullumeelne, et teemani jõuda

Pea kergelt ühele küljele kaldus ning juuksed suus istus Des maas, selg vastu mullast tunneliseina, jalad kronksus ning käed neid kinni hoidmas. Silmad kinni nagu see asi ikka tavapäraselt käib tukkus deemon Oma tavapärases kohas. Kergelt nohisedes rahmas ta poolsegaselt juuksed suust ning vajus mullasele kõvakstrambitud pinnasele külili, ikka veel magades. Sättides käed padjana pea alla valgus neiu magavale näole unelev naeratus kui ta hiiglaslik madu teda endale lähemale tõmbas. Nõnda nad seal kahekesi tukastasid, gigantne valge madu ja lühikest kasvu deemonitüdruk.

OT: Vaene laps

Cura seisatas sahinat kuuldes ning võttis siis suuna häälele, peatudes koguni jõudes. Õigemini kogudeni. Ta aimas piirjooni ja sai enam-vähem aru, kes seal magasid. Ükskõik kui armsalt need magajad siis ka maganud ei oleks seal, tonksas Cura siiski ühte neist jalaga tõmbudes siis ise kähku eemale. Ta ei teadnud, kui sügava unega nood tegelased olid, aga kuna nad ta teele juba ette jäänud oli, siis ei saanud Obscura oma uudishimu peatamiseks enam midagi teha. Kahepaikne kellega koos Isabel tunnelisse sadanud oli liigutas end selle lõpus kergelt, kuid isegi kui ta oma selgroomurud ei sure, siis verekaotusesse igatahes küll. Kogu Cura ainuke valge kleit mis oli rüseluse käigus suhteliselt ära räsitud oli tolle olendi külma verega koos.

Tundes kerget togimist pomises Deemon uniselt, et ta rahule jäetaks ning keeras ennast rohkem mao keha vastu. Valge roomaja avas oma punased silmad ning sisises ähvardavalt võõra peale enne kui oma jaheda soomuselise keha kaaslase ümber keris. Kuid kõik need paarkümmend meetrit soomust osutusid Des-i jaoks piisavaks, ohates ukerdas ta ennast maohunnikust välja ning seisis tuikudes püsti. "kas saab kuidagi aidata?" Küsis deemonitüdruk jahedalt.

Ikka veel kergelt uimane vaatas Des võõrast järgmised paar minutit tühja pilguga enne kui talle kohale jõudis mida täpselt taheti. "Tunnelid... aa jaa, laulvasse aeda näiteks. Või keldrisse," pomises ta läbi haigutuse ning sügas pead. "Kuidas sa üldse siia alla sellisel ajal sisse sadasid?" uuris ta. Ega seda, et keegi teda ta uinaku ajal togima kukub pole selle paari aasta jooksul mil ta siin on olnud mitte kunagi juhtunud. Gigantne madu Deemoni jalge ees keeras ennast läbi une taas tüdruku ümber kerra, kes nüüd ägises nagu ühes deemoni lihast tehtud ussiümbrisega hotdogis.

"Grey, kurat, Grey!" Vingus Getu kuid andis lõpuks alla ning viis silmad sinna kuhu võõras osutas. Pannes tähele, et näkk on veel elus andis ta maole tugeva löögi ning too keris ennast ehmatanult lahti. Vampiiri ignoreerides kõndis ta maas lebava hinge vaakuva olendi juurde ning kummardus talle lähemale. Hetkeks lõi õhk värelema ning neiu pikad juuksed varjasid kogu tegevuse kõigi ülejäänute eest. Kui ta tõusis lebas näkk maas klaasistunud silmad tühja vaatamas ning neiu enese omad lillalt säramas. "Tänud eine eest, aga need pudulojused tüütavad kõiki," naeratas ta juba sõbralikumalt ning kõmpis uuesti paarikümnemeetrise roomaja juurde kelle keha peale maha istus.

"Noh, kleidi pärast tunnen kaasa, aga millegi pärast ma kahtlen, et must maagia seda kuidagi korralikumaks saaks muuta." Muigas Destiny mõrult. Neiu oli alles nüüd oma põletavalt erelillade silmade pilgu võõra riietusele viinud, ja see mida ta seal nägi avaldas talle tugevalt muljet. "Ma olen Gertrud ja tema on Gray" tutvustas ta võõra küsimuse peale ennast ning oma 'tooli'. "Ning kuidas ma sind kutsuma peaks, oo verine võõras?" naeris ta kirkalt ja kohe üldsegi mitte deemonlikult.

Vaatamata pikale elukogemusele ei jäänud deemonil muud üle kui tüdruku kahtlase nime üle pead murda. "Kas sa natuke noor pole sääraseks tondilossis ringi uitamiseks?" Küsis Getu, olles unustanud kaaslase vampiirivere mida ta haistis juba ärgates. Väliselt tundus Cura ta ees nagu tavaline kaitsetu laps, miinus kogu see veri ja kummituslik kleit.

Alles siis kui vampiiritar naerma puhkes sai Getu oma veast aru. Kerge õhetus ta muidu lubivalgeid põski kaunistamas üritas ta vaadata kõikjale mujale kui naerust laastatud nüdruku peale ning kirudes, et ta üldse kunagi suu lahti tegi. "Selge, ma sündisin 1019 aastal." naeratas ta ning üritas piinlikust tahaplaanile suruda ennast ikka veel mõtetes sõimates. Isegi ta madu tundus naerukrampides olevat, kui see üldse võimalik oli.

OT: Vihm võiks üle jääda -.-

"Ma pole nii ammu kedagi endast vanemat kohanud." lausus Cura naeratades. Poleks pidanud nii palju endaga sõimlema. Eksimine ei ole patt. Isabel ajas end uuesti seinanajalt sirgu ja raputas end kergelt, et mulda juba niigi räpase kleidi küljest ära saada. Oleks pidanud võib-olla kleiti vahetama minema, kuid Isabel ei tahtnud, nii kaua kuini midagi paremat teha on.

OT: Teil sajab vihma? Saada saaremaale, ma tahan pärast vihmaga õue minna. Me gusta c:

OT: Padukas 123 -.- . Sa elad Saaremaal?

"Kunagi on ikka esimene kord," naeratas Des kergelt. "Miks see näkk üldse su kleidile oma elumahlu puistama hakkas?" Päris ta nii muuseas märgates kuidas vampiiritar ikka veel oma kleidi pärast muretseb. Gertrudi enese riietust arvestades tundus, nagu läheks ta kaaslane ballile. Deemon kandis räbaldunud lühikesi pükse ning sinna juurde mitte sobivat veel pooleldi karvast nahkvesti millel läikis midagi hõbedast, ka hinged suudavad tilkuda. Ta paljad varbad kündsid tugevasse mullapnnasesse tillukesi vagusi.

OT: Vaene laps. Duh.

Cura noogutas. "Ma käisin ennem jahil ja pesin järves käsi, nad arvasid, et söök saabus." lausus Isabel kergelt naeratades. "Neid oli enne kaks." pidas tüdruk siis ka vajalikuks mainida, miks ta mitmuses rääkis. Teine oli ilmselt vähe rohkem ellu jäänud. Oleks, et ka Isabel kunagi midagi nii lihtsat kannaks. Vampiir lasi koguaeg oma sitside ja satsidega ringi. "Miks sa üldse maa-all magad?" küsis tüdruk siis kergelt kulmu kortsutades. Lossis oli tühjasid tubasid küll ja veel enam.

OT: You lucky muthafucka. Tahan kaa!!! Ma ei saanud see suvi isegi mitte oma vanatädi juurde minna kuna ta abikaasa tegeleb vähi kätte suremisse. Tore mees on :'(

"Heh, oleks see toidu kätte saamine nii lihtne, et inimesed tulevad su nina ette käsi pesema," mõtiskles Destiny valjult, jättes mainimata fakti, et tema õhtusöök/hommikueine toodi talle otse maaalla kätte."Siin on mugavam, pole seda lossi kisa-kära kus kõik need uustulijad ringi avastavad koguaeg, või veavad ringi toitu mida nad tänu oma rassi omapärasustele niikuinii ei söö ja seda siis ringi loobivad." Naeris ta. Tõde oli see, et olles peaaegu tuhat aastat elanud ei suutnud neiu lihtsalt kogu selle segaduse ja pidevate muutustega harjuda, nõnda oli ta üks nendest vähestest kes tõesti tervitas lossi aladele kinni jäämist. "Millal sa lossi sattusid, pole sind nagu varem näinud." küsis ta Obscuralt.

OT: Tule mulle külla c: Vähk on pähpäh. Kill it with FIRE!! Kui see ainult aitaks. Mu ema üks töökaaslane suri ka vähki. Tore naine oli..

"Jah, ja sulle saabus üldse otse sülle." peaaegu sülle. Eriti palju puudu ei jäänud. Cura oleks see näki deemonile sülle ka lohistada võinud. "No jah, seda küll." nõustus Isabel kergelt noogutades. Teda need kisakõrid eriti ei häirinud. "Ma just hiljuti tulin." lausus vampiir.

OT: Oleks see vaid nii lihtne "Hei emme, kuule kas ma võin suvaka juurde minna eesti teise otsa?" ISe elan Tallinna ligistel. Mõtetuim koht üldse, poleks siin mu poissi (jeei, ma olen klišee) koliks Pärnusse vanaema juurde ära.

Destiny naeris kergelt,"jah, ega tänase teeninduse üle eriti nurisema vist ei pea jah," ütles ta pead ühelt küljelt teisele viies. "Kuigi see võtab jahilt kogu lõbu, sõima mind sadistiks aga olendi viimased korinad enne surma on kummaliselt intrigeerivad." Getu tõusis ning rahmis riietelt soomuseid. "Ajab nahka, varsti saab jälle koristama kukkude seda kolmekümne meetri pikkust magamiskotti siit alt," vingus ta.

OT: Jah, eks ole Võta poiss kaasa Ma teist varjanti parem pakkuma ei hakka, see oleks liiga julm, lol.. c: Mu mingi klassiõde kolis ka Pärnusse. Eelmine aasta vist juba. Või üleelmine..?

"Eks ole." lausus Isabel naeratades. Ka tema ei saanud tegelikult, üks inimene oli talle kenasti tee peale ette jooksnud ju. "Kui ma sind sadistiks sõimaks, siis ma ei tea, kelleks ma ennast veel nimetama peaks." arvas Cura mõtlikult, kuid sobivat sõna ei saabunud ta mõttemaailma. Obscura naeris, magamis kott, muidugi. "Vii ta kuskile mujale nahka ajama." pakkus tüdruk, kuigi tal ei olnud õrna aimugi, kui kaua see protsess kestab.

Jättes tähele panemata kõik ülejäänud repliigid hakkas Getu mõtlema; kui äkki peaks mao tõesti kuhugi kaugemale viima? Jõudmata veel täielikule otsusele, mõtiskles ta pigem valjult kui mõttes: "Noh, see oleks hea mõte, aga vaja mul veel võidelda poole selle lossi elanikega kes kõik teda endale õhtueineks soovivad."

OT: Jaa loomulikult Oleks see asi nii lihtne. Härra kümme korda nädalas muusikakooli ja Otsa kooli eksamitele ei tule kuhugi kahjuks Okei, MK ta küll lõpetas kevadel aga noh... Poogen. Kurat kogu öö läbi sadas nagu oavarrest, praegu ka padukas.

"Ah, selle peale ma ei mõelnudki." lausus Isabel kergelt noogutades. Tema üldiselt ei söönud madusid. Ta eelistas linde või neljajalgseid, mitte roomajaid. "Tuleks leida mingi koht, kus väga palju ei käidaks siis." arutas tüdruk edasi, tema vastupidiselt deemonile ainult valusti mõtleski, hetkel vähemalt. "Kui pikk see tunnel üldse on? Viid ta selle teise otsa kuhugi, võimidagi." üritas ta siis veel midagi välja arendada.

OT: Eks ole. Siis kutsud Meelika ja vaatad, kuidas asjad oma kohti vahetama hakkavad Ma mõtlesin kohe mängukoopa peale.. c: Vaene laps. Ausalt ka, saada vihm siia. Meil eile oli korra kena padukas ja siis pärast kui ma lõpuks õue jõudsin ainult tiputas.

OT: Päeval kahest kuni täna hommikuni ainult on sadanud, eile 11 hommikul tõesti korraks lõpetas, kõrini sellest juba. Hoian lapsi kuni emps töölt tagasi tuleb, 4 venda ei ole tore -.-

"Pikkust ma ei tea, aga eks vaatab, võib-olla riputangi ta kuhugi laulva aia juurde oma nahast välja kukkuma." Mõtiskles ta. "Kuidas üldse siin lossi aladel vampiirina olla on? Teil on veri ju ainuke mis toiduks kõlbab?" küsis ta Curalt ning viipas tuttava poole, et too samuti Gray peale istuks, nagu tema just tegi.

OT: Vaene väike laps. Mida sa küll kõike läbi elama pead. Kutsu see poiss appi äkki, võimidagi. On tast kasu ka siis. c:

"Hea mõte." arvas Isabel, siis on see nahk kenasti seal, mitte tunnelis. Tüdruk vaatas madu pisut kahtlevalt, kuid istus siiski ettevaatlikult selle roomaja peale. "Ma ei tea, väga vahet pole, kas siin või kuskil mujal. Inimese verd saab võib-olla pisut harvemini." lausus vampiir õlgu kehitades. Lossist väljaspool pidi ta ka ikkagi rohkem loomade verest toituma, kui inimeste, et mitte liigset tähelepanu äratada, kui ta paikne olla tahtis. Mitte, et ta sellest eriti palju teadnud oleks. Ta siiski suuremat osa oma elust ei mäletanud, kuigi vahel sellest kahtlases poolunes mõnda võõras juhtumit nägi. "Aga deemonid söövad ka ainult hingesid ju?" küsis Obscura siis kergelt kulmu kortsutades. Vähemalt nii palju oli tema aru saanud.