Vaikne hetk

Isis jälgis seda kummalist madu, tema oli küll eimesel katsel aimult vormitut vett üles tõstnud. Kui Drake magama otsustas jääda siis istus Bel lihtsalt rätsepaistes maas ja ootas millal poiss ärkab ning lõbustas ennast vee mustriteks vormimisega.

Varahommikul ärkas Drake murul. Ta jälgis mõnda aega Isis'e tegevust ning otsustas siis endast märku anda. "Hommikust" lausus unine poiss ja sasis enda juukseid. Ta vaatas ringi. Oli udune, muru oli niiske, tuult polnud, aga ilm oli jahedavõitu. Kaugemal oli kuulda rohutirtsude siristamist.

"Hommikust." teatas ikka veel sama kohapeal istuv Isis. Tüdruk oli ööselt järves ujumas käinud ja veel igasugu muutki huvitavat teinud, kuid mitte maganud. Peale ujumist oli ta oma riided kuivatanud ja jälginud kuidas Jay metsapoole rühib ning siis tagasi sinna istunud kust ta tõusnud oli.

"Oli sul huvitav öö?" Küsis Drake Isis'elt, olles ikka veel pooleldi unes.

"Jah." vastas Isis lühitalt ning tõusis püsti "Kas deemonid söövad?" uuris ta, kuna oli ennem ainult ühe pool-deemonhundiga kohtunud.

"Vahest peaks ikka sööma ka, jah" vastas poiss ja jooksis vee äärde. Ta püüdis kähku oma käte vahele ühe mutantkala, kes just kõige isuärtavam ei tundunud. "Iuiuiuu" ütles Drake nagu tibi ja lasi kala kähku vette. "On sul mulle midagi moonutamata pakkuda? Ma võtaks selle rõõmuga vastu" Ta seisis Isis'e kõrvale ja oli valmis endale midagi hamba alla otsima.

"Ma mõtlesin, et võiks selle ära küpsetada." tunnistas tüdruk ja osutas natuke eemal lebava noore hirve poole. "Ma võtan puhastamise enda peale." lisas ta siis taskust nuga välja tõmmates.

Drake naeris. "Mulle sobib." märkis ta. Ta ei olnud sellisest toidust vaimustuses, aga kõht oli tal tühi, seega oli ta nõus selle hirve rõõmuga ära sööma.

OT: *hirve, vahe on suur XD

Isis muigas ja tõusis püsti ning läks hirve juurde tõmbas surnud looma endale sülle ning ütles siis Drake'le "Sa võid tule üles teha, kui tikke vaja siis need on seal samas." lausus ta nõksates peaga väikse puudehunniku poole, mille ta ennem kokku oli korjanud ning pöördus siis hirve juurde tagasi. Ta polnud sellel alal küll nii hea kui Beelzebub, kuid tuli toime.

OT: Lugesin hiire, vabandust

Drake läks tikke tooma. Natukese aja pärast sai ta ka tule üles. Vaatepilt Isis'est hirve sisu välja koukimas polnud just kõige toredam, aga sööki ei jõudnud ta peaaegu ära oodata.

OT: Pole midagi

Hirve puhtaks saanud vedas ta söögi kõlbuliku liha sinna kus Drake oli lõkke üles saanud. Ta tõmbas taskust välja soola ja pippra mida ta alati igal pool kaasa kandis. Tüdruk pani liha lõkkekõrvale ühe laudlina peale mille ta sammuti oma taskust leidis. See järel otsustas ta kui kaugele Jay jõudnud on. Ilmselt mitte väga kaugele kuna tüdrukul õnnestu sa võimet kopeerida. Mitte just kõige osavamalt põletas tüdruk hirve sisikonna ära ning läks siis järve oma riideid puhtaks tegema.

Drake sõi kõrbenud liha hea meelega. Ta vaatas kaugele, metsa poole. Talle tuli meelde, kui ta huntide juures elas. Hundid tõid alati ka talle söögipoolist. Kui poisil tuld teha ei õnnestunud, sõi ta toorest liha, kuna teadis, et see talle midagi ei tee. "Kas sa küsisid midagi?" küsis noormees tagasi reaalsusesse tulles, kuid märkas, et Isis on hoopis järve ääres.

"Ei." ütles tüdruk veest välja ronides ja oma riided ära kuivatades. Ta krahmas maast ühe oksa mis sobis ideaalselt liha küpsetamiseks ning märkas alles siis oma koera. Loom vaatas suu vett jooksmas liha.

"See on sinu koer? Nii armas" Ütles Drake ja vaatas koera. Oma kassi polnud ta juba teab mis ajast näinud ning igatses ta järele.

"Jah, pigem hunt." arvas tüdruk oma koera vaatates. Nigra nägi tõesti rohkem hundi moodi välja. Tüdruk kükkitas lõkke kõrvale ja tõmbas mõned lihatükid nüüd varrast meenutava oksa otsa ja pani need lõkkekohale küpsema.

Drake vaatas koera ilmetlusega. "Kuule, sina oled koera perenaine. Saad sa aru mida ta minust arvab?" Küsis poiss Isis'elt ja vaatas koera.

Isis muigas ja vaatas oma koera poole "Praegu ma ei oska öelda, ta on toidust pimestatud." ütles Isis naeratades ja hunt lohvas lõkke juurde kuhu ta hetkepärast pikali viskas.

Drake vaatas suurt koera, kes meenutas talle ta n-ö "kasuema". Korraga sai ta aru, et talle meeldib siin isegi natuke rohkem kui metsas. Siin on küll päris jubedad kohad, aga siin on olemas vähemalt.. inimesed? Drake'i mõte jooksis seal maal kokku. Olid, kes nad olid, aga siiamaani oli ta kohtunud nendega, kes olid täiesti...toredad? Kuna poisi mõte jooksis jälle kokku, otsustas ta lihtsalt maas lamada ja leeke jälgida.

Esimesed lihatükid said valmis maitsestatud soola ning pipraga võttis tüdruk need piisavalt küpsetatud lihalõigud oksa otsast ja pani uued asemele jäädes vaikselt leeke jälgima. Leegid olid ainsad mis talle jäädavaid vigasutsi võisis tekitada.

Drake tundis ennast hästi. Lõpuks sai ta süüa, tema juures oli ainus inimene keda ta siin tasapisi usaldama hakkas. Poiss ise ei teadnud, miks, aga hetkel ta sellele mõelda ei viitsinud. "Ma lähen nüüd enda kassi otsima, kui mind kuskil näed, võid mulle seltsiks tulla." Drake tõusis, sirutas ennast ja lahkus lõkke juurest.

Isis noogutas ja küpsetas veel liha, sõi ise ja söötis oma koera kurguni täis, ning ratsutas siis tolle seljas varjudesse, kust ta tulnud oli.