Kui õhtul paremat teha ei ole..

Umbes viie minuti eest, oli tüdruk oma truule koerale sõnad peale lugenud, enne kui tollel jahile minna lubas. Koer silkas metsapoole jättes tüdruku üksinda välisukse ette seisma. Isis'el oli plaanis minna mõnda torni, kas või surnutorni millest Jay talle rääkinud oli.

Isis oli juba mõnda aega mööda koridore ning treppe järjest kõrgemale ja kõrgemale rühkinud koperdades vahete vahel mõnel treppi astmel või siis oma enda jalgade otsa nagu tal kombeks oli. Jõudnud umbes kuuendale korrusele toetas ta ennast hetkeks vastu seina ning asus siis uuesti ühest eriti kitsast kivi treppist üles minemist. Neiu koperdas mitu korda, kuid oli sellega juba harjunud, ning aietamise asemel vandus oma kohmakust maa põhja.

Jõudnud treppist üles eksis ta koridoriga ning litsus ennast ühte eriti kitsasse koridorimööda seda edasi roomates, selg juba igale poole ronimisest kange jõudis ta ühe luugi juurde midagi mõtlematta keeras tüdruk ennast selili ning lajatas luugile jalaga. Luuk kargas kõigialt vastukajava raksatuse saatel lahti ning higist nõretav ning üpris mullaste riietega tüdruk ronis üles poole jõudes katusele.

Katusel oli jahe, ning ta ei märganud kohe poisi kes seal samas läheduses istus. "Õhk." pomises Isis hingetult ning lõi luugi enda järel kinni jääde lihtsalt püsti seisma ning jumalikult jahedat õhku nautima. Paradiis.

Isis oli täiesti pimestatud sellest jahedast ning hubasest õhust, kordki oli see talle veest kallim. Ta sukeldus sellese nautides iga hetke. Peale selist rügamist, et üles saada oli see jahe õhk tõesti, tõeline paradiis. Ta tõstis käed totakalt üles nagu tahaks lendu tõusta.

Tajudes, et keegi on ta juures hakkas ta just pead pöörama kui kellegi naeru kuulis. See tuli talle ootamatult ja pani tüdruku võpatama. Hoolimatta võpatamisest säilitas ta oma valvsuse laskudes hoobilt kükakile kogu kehaga kükitamise käigu võõra poole pöördudes tõstis ta käed kaitsvalt risti oma näo ette ja piilus kergelt kõrvetatud sõrmete vahelt võõrast.

Too oli õnneks kõigest poiss, Isis ei osanud öelda kas temast vanem või noorem, kuid kindlasti mitte ohtlik. Kui noormees naermise eest vabandust palus ütles tüdruk lihtsalt ennast sirgu ajades: "Pole hullu." ning piidles võõrast pilguga.

Isis oli selja täiesti sirgu ajanud, kuid ometi oli poiss temast pikem, tõsi mitte palju, ilmselt midagi 1,80 cm. Aga siiski oli Isis'e 1,77 märgatavalt lühem. Neiu püüdis pimeduses poisi silmavärvi tuvastada kuid see ei õnnestunud just kõige paremini.

"Pole vaja vabandada." lausus ta sosinal poisi uue vabanduse peale. Polnud tõesti vaja, sõnad valjud sõnad rikkusid ainul öö nõidusliku ilu ja salapära, mida tüdruk armastas. Poisi järgmise lause peale ei osanud ta muud teha kui ainult kulmu kortsutada.

Seirates poisi selgemalt kui too talle lähemale astus suutis ta tuvastada poisi juuste värvi, kuna see oli heledam kui öö. "Ma olen Isis." ütles tüdruk sama vaikselt, ning tahtis tahapoole astuda kuid ei söandanud seda teha, ta oleks nagu nii sell juhul tagurpidi katuselt alla kukkunud või midagi taolist teinud.

"Sul on huvitavam." ütles Isis Cren'i lause peale ja piidles poisi ikka veel pilguga tuvastas ta lõpuks ka silmade värvi, kuna see sarnanes noormehe juuksevärvile. Isis isegi ei üritanud kuhugi mujale vaatata vaid seiras poisi pealaest jalatallani püüdes leida mõnda relva.

Seda leidmatta rahunes ta rohkem ning manas näole oma tavapärase naeratuse, siis hetkevältel veel püsti seistes istus ta kaksiratsi katuse harjale ning kallutas pead paremale nagu oleks midagi eriti huvitavat silmanud.

"Kas mul on vaja kuskil olemiseks mingit põhjust?" küsis Isis veidi jahedamalt Cern'i küsimuse peale rääkides ikka veel pisut vaiksemalt kui normaalne, sest öö oli jätkuvalt liiga imeline. "Vaba inimene, vabal maa." lisas ta siis nagu muuseas.

Isis tõusis endalegi üllatuseks ilma komistamatta püsti ning lisas nii vaikselt, et see sulandus puude kohinaga peaaegu kokku. "Kuu, on minu päike." ta polnud kunagi pimedust kartnud, ega kavatsenudki seda tegema hakkata. Kuu oli see mida ta armastas ja veis see mida ta jumaldas. Pimedus jäi kuskile nende vahele

"Kaua sa lossis olnud oled?" küsis ta siis pisut valjemalt, kuna ei kavatsenud vestulel nii kiiresti sinna sammusesse kohta minna. Oma kohalt kattusel ta ei liikunud ning seiras pilguga eemale läinud poisi.

Isis kallutas pead jälle, aga see kord pigem lapseliku huviga, nagu väike jõnglane kes leidis rohust päevakoera ning ei oska sellega nüüd midagi teha.

Terve elu. Kajas Isis'e peas. Päris karm, tüdruk ise ei kujutaks seda ettegi, elada ilma, et näeksid kunagi maailma, ning veelvähem, elada nägemata metsi ning ookeane, asi millega tüdruk toime poleks tulnud.

Kui poiss tema kohta küsis vastas tüdruk lihtsalt ja jätkuvalt sellel sosinal "Umbes aasta." ta ei pidanud päevikut, ega vaatanud kalendrit, ainult kuu faaside järgi oletas ta kui kaua seal lossis juba olnud on.

Isis lükkas pea sirgeks kuigi ta kulmud jäid kortsu. "Miks sa siis kunagi lossist ära ei lähe?" küsis ta nagu oleks see maailma kõige loogilisem asi, noh temajaoks oligi.

Terve elu mingis lossis, Isis oleks poisi asemel esimest võimalust kasutanud ja lossist kas või põgeneda püüdnud, üks kõik mida lossi siis ka teinud oleks.

Ta püüdis oma huvi viisakamalt väljendada, aga välja tuli nagu alati.

Kodu- asi mille tähendust Isis ei mõistnud, temal oli palju kohti ja samas ainult üks koht mida ta võis nimetada koduks. Need olid metsad ja hetkel ainutl see mest mis lossi ümber oli.

Siiski ta noogutas poisi vastuse peale, inimesed olid erinevad- kui noormees üldse inimene oli- ja seal ka Isis'e järgmine küsimus alguse sai: "Sa oled inimene?" uuris ta võimalikult normaalse häälega.

"Jah." vastas tüdruk lihtsalt teadmatta kas see on vajalik või ei. Neiu ei vaevunud isegi kuhugi mujale istuma minema vaid prantsatas uuesti sinna samasse kust tõusnud oli. Ei viitsinud peale seda treppidest üles rühkimist rohkem püsti seista.

"Sul võimeid on?" jätkas ta siis pärimist ning vedas sõrmi nagu kammi läbi oma kergelt higiste ning tolmuste juuste, mis olid mustemad kui öö. Talle meeldis nii oma juustest mõelda. "Mustemad kui öö" pani ta ennast tundma tähtsamana kui ta tegelikult oli. Selline täiesti kahvatu kondikubu, ei midagi muud.

Ta oleks nüüd tegelikult tahtnud mingil määral piisavalt valgust, et Cren'i uurida ning meelde jätta, muidu ei tunne veel ära teist, kui kunagi päevasel ajal kuskil kokku juhtub.

Isis kuulas huviga, ta polnud veel ühegi võluriga kokku saanud, seda võimet tal veel kopeerida polnud õnnestunud, aga samas oli ta kuulnud, et nõidumiskes tuli mingi pilpaga vehkida ja totakaid sõnu öelda. Õnneks teadis ta kuidas seda pilbast nimetatakse.

"Sul on siis võlukepp?" uuris ta õhinal. Nii paljukest, ta ennast teadvat arvas. Ja kui poisil võlukepp oli siis poleks ta lihtsalt suutnud lasta mööda võimalust seda uurida. Uus ja põnev, asi mida ta kindlasti näha tahaks.

Isis kallutas jälle uudishimulikult pead. Kaaludes kas ta peaks küsima luba selle enda kätte võtmiseks sai uudishimu temast võitu ning ta krahmas võlukeppi enda kätte keerutades seda õrnalt nagu oleks see miski mis kergesti puruneda võib.

Ta ei osanud seda eriti hästi poleeritud puupulgast eristada, aga ometi oli see uudne ning huvitav mõeldes hetke poisi võimele lausus ta ainsa loitsu ja ilmselt ka kõige kergema mida ta teadis ning võlukeppi otsa ilmus tuluke.

Sellest tulukesest läks tüdruk täiesti hasarti unustades, et Cren ka seal on kõõritas ta nagu hüpnotiseeritud võlukeppi, seda sõrmede vahel keerutades. "Lahe." pomises ta kõõrdi tuld vaatates.

Jälgides natuke aega kõrvalt, kuidas Isis võlukeppi imetles ja sellega mängis, pani teda isegi see imestama, kuidas tüdruk sai võlukepi otsa tulukese. "Kuidas sa seda loitsu teadsid?" küsis ta esimese asjana, endal üllatunud nägu peas. Cren tõusis püsti ja jalutas tüdrukuni.

"Ma arvan, et ma võtan selle nüüd oma kätte. Ma ei taha, et sa omale kogemata mingi hullu loitsu peale paneksid, mida ma pärast maha ei oska võtta," lausus ta ja hakkas naerma.

Isis keerutas veel hetkevõlukeppi enne kui vastas "Kunagi kuskilt kuulsin või lugesin, ei mäleta enam." tunnistas tüdruk ning imetles veel hetke seda tulukest, see oli parem kui tulega mängimine kuna oli ta jaoks uus.

Lõppuks ulatas ta võlukeppi vastu meelselt selle omanikule tagasi ning mudis siis lihtsalt sõrmi tahtes veel midagi teha. Lõppuks tegi ta oma rusikasse surutud peo lahti ning hakkas sinna koguma õhus olevat niiskust kuni sai väikse pallikese mille kuju muutma hakkata.