Kurvad laulud

Carolyn'il oli igav ja ta otsustas hakata laulma mis tal koguaeg oli hästi välja tulnud. Ta hakkas peast laulma enda lemmikut laulu Secondhand Serenade-Broken selle lauluga tulid tal alati pisarad silma.

Isis'el ikka ei saanud selle lossi uurimisest isu täis. Ta oli juba punases toas käinud kuid suundus sinna uuesti ja oli üpris üllatunud kui seal kellegi eest leidis.

Carol pani tähele küll, et keegi sisenes, aga see ei peatanud teda laulmast.

Isis oli vait kui sukk hiilides kogule lähemal. Tal polnud aimugi mis või kes see oli, aga nagu ikka oli ta Isis ja Isis torkas kogule sõrmedega ribidesse.

Carol ehamatas ja hakkas karjuma ''Aiiiii!!'' ja vaatas kurjalt tüdrukule otsa, kes teda torkis.

Isis naris rõõmsalt, tal oli väga lõbus. "Vabantust selle pärast." ütles ta "Ma pidin veenduma, et sa pole kummitus." lisas ta rõõmsalt.

Roberta vaatas tüdrukut imelikult ''Ammm.. pole midagi.'' Carol tõusis ja istus enda laua taha ''Ma ei teadnudki, et kummitused laulda oskavad, ma muidugi olen nendega rääkinud ja neid näinud, aga laulmas pole ma neid kuulnud.'' ütles Carol ja vaatas põrandat.

"Ah soo." ütles Isis kes oli nüüd naerust kõver. "Vaata ma pole kunagi ühtegi näinud." selgitas ta rõõmsalt. Ega tema ju teadnud millised need kummitused on?

''Ma olen siin majas juba mitu näinud, nad olid siin õpetajad ja õpilased, aga nad surid siin ära.'' ütles Carol kurvalt.

"Jah noh." ütles Isis natuke kohmetult. "Kusjuures saa raamatu kogus oled käinud?" küsis ta siis õhinal.

''Ei ole.'' Carol tegi ehmatunud näo pähe ''Mis seal siis on?'' küsis tüdruk siis.

"Raamatud muidugi." ütles Isis rõõmsalt "Muide selle lossi ajalugu on päris huvitav." tõdes ta mõeldes punase plekilisele raamtule mille otsa ta koperdanud oli.

''Ma ei loe eriti raamatuid.'' ütles Carol natuke tüdinenud häälega ''Mis siin siis juhtunud on?'' küsis Roberta huviga.

"Hmm..." mõmises Isis mõeldes ja istus ilma mingi hoiatuseta toa põrandale maha. "Sõjad sõjad, siin oli ennem kool ja direktoritele tehti siin samas toas ots peal. Kõigile iga sajandi omadele." jutustas ta meenutades.

''Ma siis olengi neid direktoreid siin vahepeal näinud jah?'' mõtles Carol omapead ''Nad õnneks ei tüüta mind siin nii palju ainult näitavad korraks.'' Carol vaatas korraks toas ringi ja märkas direktorit ''Näed seal ta seisab, kui sa ültse näed teda.'' näitas Carol tüdrukule.

"Ei näe." ütles Isis sinna poole vaatamatta, ta teadis niigi, et ei näe hetkel, ta silmad oli suunatud hoopis teisele kummitusele.

''Hm imelik, ta just nagu näitaks ennast ka nendele kes ei näe ültse kummitusi, aa ei kadus ära.'' ütles Carol tüdinenud häälega ja vaatas sinna kuhu Isis vaatas ''Oh seal on ka ju.'' Carol naeratas ja vaatas kummitust.

"Lily." Isis'e häälest oli kogu rõõm kadunud, alles oli lihtsalt hääl. Jah, Jason'il oli õigus. Lily'l olid kuradi ilusad silmad. Ta oli Isis'e moodi ning kummitusel oli ka marmor nukk käes. "Saa tuttavaks see on mu vanatädi." teatas Isis siis optimistlikumalt. Polnud mõtet nii sünge olla.

Carol vaatas ehmatusega tüdrukut ''Emmm.. tere!'' ütles siis Roberta viisakalt ''Tunnen kaasa.'' lisas ta siis veel.

"Miks?" küsis Isis kulmu kortsutades. "Tegelt ma ei tundnud teda." ütles ta siis kiiruga aru saades mis teine sellega mõtles. Lily kummitus väreles kergelt nagu rikki teleka pilt. Kummitus tegi suu lahti ja rääkis pikkalt ning laialt, aga midagi polnud kuulda. Ly silmad oli vesised ja punetavad. Lõpuks tõi ta kuuldavale ühe ainsa sõna "Jason." kummituse hääl oli kare kuid kaunus.

''Ma kuulen kummitusi ta rääkis Jason'ist. Ja kust sa tead, et see on su vanatädi kui sa ei tundnud teda?'' Roberta ei saanud mitte milleskist aru, miks Lily mingist Jason'ist räägib ja kuidas Isis teab, et kummitus on just ta vanatädi.

"Sest ma olen teda pildipealt näinud." ütles Isis "Jason'il on ikkagi oma klassikaaslastest pilte. Lily on Esme ja Shara õde Esme on minu vanaema ja ta jahub Jason'ist sest minu arust ta armastas Jack'i." seletas tüdruk pikkalt ja laialt.

Carol tegi jälle enda imeliku näo pähe ''Okei.'' kas Jason elab ka siin?'' küsis Roberta.

"Jah" lausus Isis mõeldes. Poiss ju ei elanud siin? Või elas? Tegelt vist ikka elas...

''Milline ta välja näeb? Äkki ma olen teda siin näinud.'' mõtles tüdruk.