Neljanda korruse koridoris

Brenda astus ettevaatlikult koridoris, hoolega enda ümber ringi vaadates. Tüdruk polnud siinse eluga veel piisavalt harjunud, et käia ringi julgelt ja enesekindlalt. Ta vaatas aknalauda, mis kunagi väga ammu oli arvatavasti lumivalge värviga üle võõbatud olnud. Nüüdseks oli värvi alt nähtavale koorunud tumepunakat tooni puit. Pikemalt mõtlemata istus Brenda aknalauale ja avas raamatu, mida ta kaasas kandnud oli. Suur oli tüdruku imestus; või pigem, ehmatus, kui ta leidis kõik lehed veripunaseks värvunult. Sekund hiljem pillas ta raamatu põrandale ja jäi tardunult seda vaatama.

Jay jalutas mööda lossi käed mantli all teksade taskus. Loss oli ilmselt kunagi väga korrektne olnud. Mees sammus neljandale korrusele mantel seljataga lehvimas ning nägi ühte brünetti neidu aknalaual. "Käisid raamatukogus?" uuris ta salapäraselt punaste lehtedega raamatut vaatates. Lossis leidus veel palju veriseid raamatuid kuid enamus neid olid siiski raamatukogust. Jack seiras raamatut pilguga püüdes tuvastada selle pealkirja mis oli ilmselt niigi punane olnud.

"Ei. Se-e on minu raamat," ütles Brenda huulte värisedes. "Ma tegin ta lahti ja.. siis olid kõik lehed järsku punased ja.." rääkis ta paanikasse sattudes.

Jay noogutas rahulikult ja kükkitas maast raamatut võtma ning keeras aeglaselt selle lehti. "Noh, seda on ennegi juhtunud." pomises ta rahulikult ja pani raamatu akna lauale. Seda oligi ennem juhtunud, aga viimati oli selle põhjuseks see, et Jack oli oma raamatu jahile kaasa võtnud. Nüüd oli raamat kuskil lõunatornis, poiste magamis toas. Mees polnud seal ammu käinud. Raamat oli seal juba eelmisest aastast.

Helga tuli neljandale korrusele.Ta istus koridori otsa aknalauale ja avas ühe väikse raamatukogu raamatu.Ta niheles veidi kui nägi et tiitelleht oli rohekate plekkidega kaetud''Mingi vedelik''mõtles ta

Brenda tõmbus raamatust eemale. "See on mu lemmikraamat," lausus ta. "Aga ma kardan, et ei julge seda enam kättegi võtta. Asi selles, et ma pole siin lossis just kuigi kaua viibinud ja selliste asjadega harjumine võtab aega."

OT: Mida sa kopeerid minu teksti Helga?

Jay noogutas nõustuvalt ja keeras korra raamatu lahti. "Vähemalt tekst on aru saadav." arvas ta kuna tähed olid valgeks muutunud. "Miks sa üldse siia tulid? Eksisid metsa ära?" uuris ta siis vastu vastas seina nõjatudes. Mees ise oli lossi "kukkunud" sõna otseses mõttes. Poiss oli tormiga oma tiivade üle juhitavuse kaotanud ja läbi lossi katuse surnu torni maandunud.

"Juhtus üks asi millega ma enam päris maailmas elada ei suutnud. Siis läksin kodust minema ja lõpuks nagu... jõudsin siia," rääkis Brenda napilt oma eluloo.

Jay noogutas. "Aga ikkagi? Siia metsa on päris raske ära eksida." arvas ta "Ma mõtlen see on ikkagi saarel. Saarel keset ookeanid." märkis ta. Kuidas tüdruk üle ookeani sai?

OT:Muudan kohe ära.Ma ei loe tavaliselt eelmisi postitusi

OT: Peaksid lugema. Muidu ei tea sa ju millest jutt käib?

"Ausalt öeldes ma isegi ei tea kuidas ma siia sattusin. Kui ma oma vanemate juurest kodust ära jooksin, oleksin ma nagu kellekski teiseks muutunud. Ma nagu polekski elus olnud... Ja siis niiöelda 'ellu ärkasin' ma juba siin lossis ning mul pole aimugi mis vahepeal juhtus. Viimane mälestus tervest sellest loost ongi vanemate juurest lahkumine," rääkis Brenda. Hetke pärast võpatas tüdruk kätt suu ette surudes, kuna taipas, et oli rääkinud rohkem kui vaja.

Jay kuulas vaikides "Huvitav lugu." muigas ta kui tüdruk käe suu ette surus. "Kuidagi tuttav." märkis ta kuna see oli tema loo sarnane. "Sa oled inimene?" uuris poiss. Ta tundis seda juba tüdruku vere lõhnast kuid alati oli targem üle küsida.

"Muidugi," vastas Brenda juhmilt poissi vahtides. "Muide, ma ei tea sinu nimegi," tuletas ta naeratades meelde üht tähtsat fakti.

"Jason Jackson." ütles mees. "Ja sinu nimi?" uuris ta kuna ei teadnud sammuti neiu nime.

"Brenda West," sõnas tüdruk.

Jack noogutas ja pööras pilgu tüdrukult koridorile. "Sul võimeid on?" uuris ta koridori paremasse otsa vaatates ja pööras siis pilgu hetkeks tüdrukule ning seejärele koridori vasakusse otsa kus oli uks milles mees sisse oli tulnud.

"Olen märganud, et on," vastas Brenda. "Viimasel ajal suudan taltsutada õhku ja veidraid maagilisi tajumusi on mul ka... kõige elava suhtes."

Jay noogutas "Selge." ütles poiss kuigi ta ei saanud tüdruku juttust peaaegu mitte midagi aru.

Row jalutas mööda koridori närviliselt edasi-tagasi. Ta kutsus oma öökulli hõikega ning too maandus ta õlale. Ta lükkas juuksed kõrva taha ning paitas öökulli.

"Ahh, miks peab selline siia tulema?!" turtsatas Brenda.

Jay vaatas tüdrukut kes koridori oli tlunud. Mees kehitas Brenda küsimuse peale õlgu.

Row vaatas teisi ning astsus lähemale. "Tere," lausus ta.

Brenda hea tuju oli kui käega pühitud. Ta seiras uustulnukat vihaselt ja haaras kätega peast kinni, justkui oleks juhtunud midagi mis tüdrukul pea valutama ajas. Tegelikult see nii ju oligi.

Jack seiras tüdrukut ettevaatlikult "Mis on?" küsis ta siis kui tüdruk oma juukseid katkuma hakkas.