Kui õhtul paremat teha ei ole..

Isis muutis palli rõõmsalt milleski skorpioni tähtkuju taoliseks ning siis paljundas seda mitu korda muutes neid kuni lõppuks ta ümber üle seisme tähtkuju hõljusid rohkem ta ei viitsinud sellega jännata ja lõbustas ennast hoopis sellega, et pani need miljard korda väiksemaks tehtud tähtkujude mudelid ümber Steven'i hõljuma.

OT: Ma mõtlesin ka just magama minna XD Head ööd.

Isis naeratas säravalt, veega jändamine oli tema jaoks juba tavaline, aga näha, et see kellekile nii palju rõõmu valmistab pani tüdruku naeratama. Ta juhtis oma väiksed tähtkuju mudelid osavalt poisi eest ära, nii, et need jäid ärritavasse kaugusesse, mis oli ainult natuke käeulatusest väljas.

Siiski lasi ta poisil ühe kätte saada ning see lendas iiveldama ajava lärtsatusega laias kaares igas suunas, pridsides laiali rohkem vett kui temas tegelikult oli.

Isis naeris kaasa kuid aurustas hetkepärast vee, polnud vaja, et keegi haigeks jääks. Ka tüdruk ise oli märjaks saanud, kuid selle vee aurustas ta juba alateadlikult siis, kui see ta nahka puudutas.
"Tahad veel mängida?" küsis ta siis kavalalt. Ta võis veel paljugi muuga hakkama saada kui väiksed veepallid mis järveks plahvatasid. Kasvõi sellise auru kogumi nagu ta kunagi Prefektide vannitoas oli teinud.

Isis muigas mesimagusalt ja hetkepärast sööstis Cren'i suunas üüratu aurust lohe mis oma suu avas ning otse poisist läbi lendas, niimoodi, et eemalt vaatajale oleks ilmselt tundunud, et auru-lohe neelas Steven'i alla.
Isis ainult itsitas oma enda loomingut vaatates, aur oli soe ning ajas poisi juuksed püsti ning kui aur hajus hakkas niiskus välgu kiirusel jahtuma, nii, et peagi sarnanes noormees rohkem lumememmele, või jõulu vanale. "Vabantust." pomises Isis.

Isis lõkerdas veel hullemini kui ennem. "Auru lohe." ägas ta läbi naeru tõmbudes kägarasse. Ta lihtsalt ei saanud jätta, kartis selleks liiga palju kõdi. Tal oli tunne nagu kõditaks teda tuhanded käed igalt poolt, ning ta lihtsalt naeris unustades kõik muu. Ta põsesarnad olid juba naerust väsinud kuid ikka ei saanud ta lõpetada, enne kui poiss loitsu maha kavatses võtta.

Isis jäi õhku ahmides ja ikka veel naerdes nagu segane vaikselt lamama. Lõppuks ajas ta ennast istuli ning mudis sõrmedega põski mis täiesti haiged olid, aga omati oli ta näol ikka veel naeratus mis teda veel rohkem kurnas. Märgates, et poiss on märg, aurustas Isis vee.

OT: Normaalne xD

"Jah." vastas Isis sama irooniliselt ning püüdis tagasi hoida naeratust mis ta nägu piinas, kuigi see ei õnnestunud just hästi ning tüdruk hakkas lihtsalt lambist uuesti naerma.

"Ma ei tea." ütles Isis hingetult ja naeris edasi. Ta lihtsalt ei saanud lõppetada see kõik oli nii koomiline. Ta tuleb öösel katusele ja saab kokku mingi poisiga kes teda koletiseks pidas ja siis too on võlur ja kõike muud, see tundus lihtsalt nii naljakas.

"Jah." vastas Isis kes ise ka ei teadnud millega nõustus ning püüdis naermist jätta. Lõppuks see tal ka õnnestus kuigi ta turdsus ikka veel naerda.

"Mid..." hakkas Isis küsima mida laulda, kuid kui ta hääl igalt poolt vastu kajas lõi ta käed ehmunult suule, nii valjusti polnud ta kunagi isegi karjunud. "Tead, et mõned ilmselt magavad?" küsis ta siiski.

Isis naeris hetke nii, et kogu loss vastu kajas ning kargas siis püsti. "KELLEL AKEN LAHTI ON KARJUGE VASTU!" röökis ta täiest kõrist ja loits võimendas ta häält veel mitme kordselt ning kaja lõi tunde nagu karjuks terve koor.

Carolyn oli enda toas ning ta kuulis kedagi karjumas ta läks akna peale ja karjus vastu ''MA KUULEN TEID!'' Carolyn naeris ja võttis kiiresti mingi pusa peale ning sammus lossi ette.

"SIIS ON VÄGA TORE!" üürgas Isis veel vajemini vastu ning naeris laginal. Kes iganes siis vastu karjus, pidi küll arvama, et kattusel on terve hunnik inimesi.

Isis naeris "Ma vist räägin veel." arvas ta ning järgmisel hetkel ta juba röögatas "KES SA OLED?!" ning potsatas uuesti istuma vaatates katuse äärelt alla.