Away from here..

Melody seisis nukralt vana koolimaja ees ning astus samm sammu haaval vahtrale lähemale. Sinna jõudnud toetus ta vastu vana hiiglaslikku puud ning viis silmad aia taha olevatele puudele. Enamus puudest olid suured ning võimsad, mets tundus tänu neile peamiselt hirmuäratavana. Mel ei mäletanud kaugemal selliseid suuri puid, saare kalda pool olid peamiselt kidurad männid, arvatavasti tänu liigniiskusele. Tüdruk langes istuma ning tema igatsus aina tõusis. Varsti seikles tema põsel juba suur helkiv pisar. Ta lootis, et keegi teda ei näe. Vähemalt mitte tema oma õde.

Made kuulis kedagi selja taga krabistamas. ta vaatas puu taha ning nägi õde. Nuttes. " Mis sa siin teed ? " küsis Made

Melody pühkis kähku pisarad ning pööras pea oma õekese poole. Ta naeratas veidi, kuigi rõõmutult, ning vastas õe küsimusele:"Mina? Istun." Ta viipas õele märgiks, et see tema kõrvale istuks ise veidi kõrvale nihkudes ning ruumi tehes.

" Miks sa nii kurb oled ? " Uudishimulik oli Madeline alati olnud. Ta istus maha ning jäi õe vastust ootama

"Peamiselt igatsus," nentis Melody nukralt ning tõmbas põlved krõnku. "Peamiselt ma igatsen merd, kodu ja meie sõpru. Ja huvitav kuidas appal läheb?" pomises ta vaikselt ning toetas lõua põlvedele. Ta pööras pea Made'i poole ning naeratas õrnalt. "Sina, sina ei igatse? Ma mõtlen, sul oli ju palju rohkem sõpru ja sa olid populaarsem," lausus ta vaikselt ise mõeldes, et see lossis kinniolek on talle lihtsalt ajudele hakanud ning et küll ta sellega harjub.

" Jah. Igatsen. See on siin nagu .. vangla. Või lausa hullumaja. Tahaks enda tavalisse kooli tagasi.. Ka seal oleks vast parem. Suva see mateõps. " Lausus Made kassi sülle võttes. Ta tegelikult käis lihtsalt kassiga jalutamas.

Melody vaatas kurvalt oma õe poole, Melody pärast nad ju õieti siin olid ning ta tundis end selles süüdi. Ta paitas vaikselt õe kassi ning muigas vaikselt jutu peale matemaatika õpetajast. "See, et sa matemaatikat õppida ei viitsi ei tähenda, et õpetaja halb on," lausus ta vaikselt, rõõmutult naeratades. Melody oli oma emalt pärinud rahutu meele ning kinniolek oli talle piin.

" Jaajaah. agama nüüd jalutan Kunniga edasi.. tuled ka ? " Lausus Made. Õe meeleolu oli talle nakanud

"Mm, ma jään siia. Tõmban sul tuju muidu veel rohkem alla," lausus Melody ning ajas jalad uuesti sirgu. "Aga sina mine," naeratas ta uuesti oma õele. Kui Made läinud oli jälgis ta uuesti lähemal olevaid puid, nende hulgas ka suurt vana vahert.