Laulud saalis

Käies enda suure kitarri kotiga ja kohvriga mööda maja ringi leidis London endale koha kus enda lemmikut laulu harjutada. Ta tegi ukse lahti ja pani tähele, et ta on ruumis mis on saali moodi. Andy tegi enda kitarri koti lahti ja võttis enda pruunika akoustilise kitarri välja ja asetas end mängimis asendisse. Ja lõpuks hakkasidki esimesed noodid saalis kõlama. Samal ajal May ta kõrval kõhuli maas magamas.

Laul: For All Those Sleeping-I'm Not Dead Yet (akoustiline versioon)

Isis kondas lossipeal ringi. J ä l l e. Tüdruku lihtsalt ei saanud selle uurimisest isu täis. Naine võttis suuna saalile, et seda veelkord imetleda ning oi üpris üllatunud kui muusikat kuulis. Is tegi saari üüratu ukse lahti ning läks hääletult sisse kuid jäi ukse juures seisma ning kuulama.

Tehtud viimased noodid ja lauldud viimased sõnad vaatas London saalis ringi ja märkas tüdrukut ukse juures ''Oi tere!'' ütles London siis lõpuks tüdrukule ja muigas natuke samal ajal kitarri kotti tagasi panemas.

"Tere." vastas Isis ja pani lõppuks saali ukse kinni kuna see õõtsus hingedel nagu kerge tuule käes ja käis tüdrukule närvidele. Naine vaatas saalis ringi. Midagi polnud muutunud.

OT: Viitsid pane endale avatar.

Nähes, et May ärkab üles ja vaatas Londonile otsa tegi London talle natuke naljakaid nägusi ja küsis siis tüdruku käest ''Ega sa siin kaua ei ole olnud?'' London naeratas May'le kui too talle sülle hüppas.

OT: sry unustasin xD

"Ei." vastas Isis ning uitas rahulikult saalis ringi vaatates mõnikord võõra poisi poole ning uuris Saali seinu justkui otsiks midagi. Ta lihtsalt mäletas, et kusagil seal pidi olema mingi sümbol mille ta vanatäid sinna uuristanud oli. Jason oli seda kogematta maininud.

Uurides tüdrukut tundis ta inimese lõhna ''Oi sa oled inimene, see pole mulle eriti mugav.'' ütles London talle ebamugava häälega.

"Sellest pole lugu." arvas tüdruk kes oli natuke liigapalju vampiiridega kokku puutunud ja liiga harjunud sellise käitumisega. "Isegi kui sa püüad mulle viga teha oskan ma seda takistada." lausus Isis hoitavalt. "Aga sellest pole lugu." kordas ta. "Ma paranen liiga kiiresti, et mu verd juua."

''Viga teha?! Haha ma ei ole vägivaldne vampiir, ma söön ainult metsloomi. Ma vihkan olla vampiir, aga ma pean ikka kuidagi toituma ju.'' naeris London natuke ''Oo sul on paranemis võime see on kasulik. Ma oskan ainult mõtteid lugeda.'' teatas ta siis tüdrukule ''Minu nimi on London William Andrew, aga asa võid mind Londoniks kutsuda.'' muigas poiss ''Ja sina?''

Isis mõtles hetke "Kas tahad täisnime teada?" küsimus oli veidi ähvardav ja natuke hoiatav kuid üldiselt varjas see lihtsalt muiet mis tüdruku suunurka oli ilmunud. "Ja parem ära mu mõtteid loe." naise toon oli jällegi hoiatav "Sest ma vastan samaga." lisas ta.

London hakkas tüdrukut väga kahtlase pilguga vaatama ''No ma ütlesin täisnime kuigi mitte perekonnanime, perekonnanimi on mul Sanders. Sa võid öelda täisnime ka. Ma ei saa vahest mu mõtte võimet kontrollida ja ma lihtsalt kuulen mida sa mõtled.'' ütles London ja lähenes tüdrukule.

"Sellisel juhul." ütles tüdruk magusalt naeratades "On mu nimi Isis Isabella Wandere Rosalie Alica Maria Penelope Lily Nigra Sharah Nala Nox." ütles ta rahulikult "Lihtsalt hoiatasin." lisas ta teise lause peale "Kui sa minu mõtteid kuulad kuulan ma ka sinu omasid." teatas ta kuna tal oli kindel kavatsus oma peegeldamis võimet kasutada. Väljavaade, et keegi tema mõtteid loeb, kuuleb või kuidas iganes seda siis ka nimetada, oli tüdrukule vastu karva.

Londonil on ehmatunud nägu peas ja lausus siis tüdrukule ''Sellise nimega võib juba maailmarekorditesse minna!'' naeris London ''Sul on peegeldamisvõime?'' küsis siis London huviga.

Isis muigas "Jah." vastas tüdruk "Aga ainult teiste võimete suhtes." lisa tüdruk "Nagu ma avastasin." lisas ta natuke ebalevatl minnes mõtetega rändama oma mineviku.

''Oo see peaks päris vägev olema!'' naeratas siis London ''Millega tegeled vabal ajal või nii??'' küsis siis London jälle.

"Maadlen koeraga, et ta ülepea ei kasvaks." oli esimene asi mis tüdrukule pähe tuli. "Päevitan autokaporidel." lisas ta siis najatades. Autode ette jäi tüdruk ikka väga tihti. Naine jätis mainimata, mida ta siiski tavaliselt teeb.

''Päris tore elu sul! Mul on ka koer, ta nimi on May.'' ütles Jason tüdrukule ja osutas koerale ''Mis su koera nimi on?'' Küsis London. Talle meeldis teada saada uusi nimesid.

"Nigra Du Lupa." vastsa Isis ning jätkas saaliseina uurimist.

''Huvitav nimi tal.'' ütles London oma arvamuse ''Kaua sa siin majas elanud oled?'' küsis poiss siis.

"Majas?" sattus tüdruk hetkeks segatusse, aga ta oletas peagi, et poiss mõtles seda lossi. "Paar nädalat." kehitas ta siis õlgu.

''Miks sa siia tulid?'' küsis siis London, ta proovis tüdrukuga sõbrustada.

Isis kehitas õlgu. "Eksisin ära." vastas ta "Ja nagu nii on ainus koht kus mull tuttavaid on, see loss." lisas ta ja mõtles mõrult vanemematele keda ta kunagi polnud tundnud ja sõpradele keda tal ei olnud.

London vaatas tüdrukut hoolivalt ''Oi, mul tapeti vanemad ära vampiiride poolt, aga mind tehti vampiiriks, ma võtsin May ja jooksin kuhugi ja jõudsin siia. Ma tunnen ennast siin kaitstuna.'' tuletas London enda minevikku meelde.

Isis kehitas õlgu ja muigas rõõmutult kui poiss mainis, et tunneb ennast lossis kaitstuna. "Siis ei ole siin keegi kaitstud kui see enda vast pöördub." pomises ta täiesti teemast välja minnes ega ümbrust märgates.

''Miks see nii peaks tegema?'' tundis London jälle huvi.