Kolmandal korrusel

Lily sammus lossihoovist lossi, esimeselt korruselt edasi rahulikult teisele ja sealt kolmandale. Tüdrukul oli seljas oma tavapärane valge maani ulatuv, pikkade varukate ning sügava lõikega kleit, mis kõndides ta jalgu peaaegu tagumikuni paljastas. Pikkadesse varukattesse oli ta peitnud mõõgad nagu alati. Ta kõrgete kontsade sees olevatte sokki säärede sees oli paar tillukesemat nuga ning seljal ta juuksepahmaka all tupes kaks hõbemõõka mida näha ei olnud.

Annie kõndis mööda lossi ringi, tüdruk oli siia just saabunud ja uudistas nüüd erinevates tubades. Neid märkas eemal ühte kogu. Tüdruk võttis seljalt mõõga, sest mujal maailmas ta eilma selleta hakkama ei saanud, tüdruk liigutas õrnalt oma tiibu ja tõusid paari sentimeetri kõrgusele õhku.
"Tere, Annie Lynett Fox. Ma ei soovi võidelda, kuid ma ei tunne siit kedagi, ma olen valmis mõõga langetama," pomises tüdruk ja jäi vastust ootama.

Kui Lily eemal ühte kogu nägi välgatasid ta käes kohe kaks mõõk, kuna ka teisel neiul olid mõõgad."Haldjas?" küsis ta huviga mõõkasid tagasi varukatesse libistades ja Annie lauste täielikult eirates. Uudishimulikult kallutas ta oma lumivalgete juustega pead ning vaatas mõõkadega tüdrukut.

"Haldjas ja üks paganama vihane," kinnitas tüdruk teise sõnu, "Ole normaalne, me ei pea võitlema. Ma tulin siia rahu otsima, eraldust teisest maailmast, kui nii võib õelda."

Lily kordustas kulmu "Kas ma paistan välja vägivaldne?" küsis ta seda Annie viimase lause põhjal oletades. Ann'il olid mõõgad, tema omad oli juba ammu jälle turvaliselt ta varukates, ning Šaša ei näinud välja ohtlikum kui väike abitu kassipoeg.

"Heaküll, vabandust. Ma reageerisin üle," lausus nei lihtsalt ja libistas mõõgad jälle seljale risti. Erinevalt tollest teisest türukust ei olnud Anniel vaja oma mõõki varjata, teda ei häirinud kui teised teadsid, et ta on valmis end kaitsma.
"Kas ma võin, uudishimust muidugi Teie rassi küsida?"

"Muidugi." vastas Lily lihtsalt "Ma olen Deemon." lisas Šaša naeratades. Ta oli kogu elu deemon olnud ja kavatses ka edaspidi olla. Ta eelistas oma mõõku varjata, kuna oli siiski peamiselt sõbralik, kuid siiski valvel.

"Tore, ma loodan, et võin sind usaldada. Kas sa palun ütleksid mulle, kus ma võiksin omale süüa jahtida. Ma kõtin ainult, nõrku või vigaseid loomi, ma ei soovi loodust kahjustada," lisas tüdruk niimuuseas.

"Ma usun, et lossi peal vist ei jookse mõnda sellist." ütles Lily kerge irooniaga, kas see oli siis nii raske? Lossi kõrval- õigemini ümber- oli üüratu, litsalt üüratu mest, ei olnud võimalik, et Ann seda märganud polnud "Metsast muidugi." vastas ta siis oma tavapärasel toonil. "Ja siin metsas ei leidu vigaseid loomi, vigased loomad on kerge saak kõigile olenditele kes metsas on." lisas ta nagu muuseas sama moodi nagu teine tüdrukki.

"Küll ma mõne vigase looma leian," ütles nnie hambad irevil ja tüdruku näole ilmus must masendus. Ta pidi mõne looma tapma, jälle. Annie viipas käega tollele veidrale tüdrukuleja lendas koridorist minema.