Deemonid.
Välimuselt inimesega sarnaste kehavormide, kuid tugevuselt kõvasti üle on deemon üks parimaid kiskjaid. Neil on tavaliselt kas kergelt oliivikarva või väga kahvatu nahk ning olenevalt juhust kas tumedad või läbistvalt heledad silmad. Seljal kannavad nad tiibu mille asukohta tähistab seal paiknev tiibadega identne tatoveering. Tiiva võivad olla nii mustadest sulgedest (harukordne juhus) või ka tavalised nahkhiire suurendatud tiibade sugused, kuid värvispekter ulatub siiski vaid tumedatesse toonidesse. Deemonit tappa on keeruline, sest ta veri taastub ajapikku ning vigastused paranevad, vaid kehast jäädavalt eemaldatud jäsemed ei kasva enam tagasi, samuti ei mõju neile inimestele surmavad olevad haigused. Nad on surematud, nende kasv tardub tavaliselt 12-25 eluaasta vahel.
Söövad nad hingi või hädaolukorras teiste deemonite verd, kuid see pärsib nende jõudu. Deemon peab toituma, olenevalt vanusest, vähemalt kord kuus kuni paari korrani päevas, mida noorem ollakse seda tihemini vaja. Samuti on inim ja teiste nn "ebardite (erinevad rassid)" hinged toitvamad kui loomade. Toitudes, maagiat või oma erivõimet kasutades hakkavad nende silmad hiilgeme kas oma värvi või mõnda muud.
Deemoniteks sünnitakse, kui mõlemad vanemad on seda olnud, aga on ka erandeid ehk pooldeemoneid, nemad suudavad paastuda mõne aja ka inimtoidul ning ei oma tiibu.
Deemonitel on sünnipärane andekus musta maagia või meeltekontrolli vallas.
Libahundid
Ei, nad ei ole armsad karvased kutsud kellega on hea mõte sugu aretada. Libahuntlus on haigus, nagu kasvaja mis ohvrit päev-päevalt üha rohkem nõrgestab. Aja jooksul kaotab ohver oma jume, a silmade alla tekivad sinakad varjud, ta kõhneneb ja mingi aja jooksul just enne surma muutuvad ta juuksed hõbehalliks või valgeks. See on kui ravimatu puue mis 30-50 aasta jooksul vaesest muundunust kogu elumahla piinarikkalt välja niristab. Libahundiks saadakse kui sind hammustatakse teise libahundi poolt ja on oht pärida see geen kui su üks vanematest on samuti nakatunu. Sünnivad nad üleni karvaste hundikutsikatena, kes enamusel juhtudest oma ema mõrvavad. Inimeseks muutuvad nad alles pärast oma viiendat eluaastat, edasi käib needuse ring nagu ikka, iga täiskuöö muutub ohver Hiiglaslikuks põlevate silmadega hundiks kes ei oma mingit taju oma eelneva elu kohta.
Haldjad
Haldjad on kõigist rassidest ilmselt kõige võluvamad ja salapärasemad. Nende kehaehitus on ülimalt õrn ning nad on üpris pikkad ning saledad. Õlalaiust pole ka meestel eriti palju rohkem kui naistel, kuid haldjad on tihti pikkemad kui inimesed. Haldjatel on teravad kõrvad ning kiired liigutused koos sama arenenud meeltega kui seda on vampiiride meeled. Neil on tihti tugev ühendus nelja elemendiga, kuid see ei tähenda kindlasti, et nad mõnda neist kindlasti valdavad. Loomad usaldavad Haldjaid rohkem kui ühtki teist rassi ja veedavad nendega meeleldi aega. Haldjatel on teravatipulised kõrvad ja kõrged põsesarnad, nende nurgelistel nägudel on kõik perfektses harmoonias, üldkokkuvutes on nad oma mandlikujuliste silmade ja voolujooneliste kehavormidega ühed kaunimatest olenditest. Haldjate kasv tardub 17-25 eluaasta vahel.
Segaverelised
Nad on kahe rassi segu, ülimad ebardid, kes omavad tunnusjooni mõlema poole käest. Tekivad siis ja ainult siis kui üks vanem on olnud ühte rassi ja teine teist.
Inimesed
Vaata peeglisse!
Vampiirid.
Ööde valitsejad. Heleda ning marmorkõva naha, kõrgendatud meelte ja ülima kiiruse ning jõuga on nad surmavad isikud. Nende nõrkuseks on otsene päikesevalgus mis pika aja jooksul nad põlema süütab ja tapab, lisaks on neil vaja verd, et elus püsida. Kõlbab ka loomade oma, kuid see tuhmestab nende meeli ning nõrgestab neid tugevalt. Vampiiriks saadakse kas sündides või hammustuse tagajärjel. Päeval on nad nõrgestatud seisundis, öösel aga oma võimete tipul, loomulikult näevad nad pimedas vapustavalt. Pärast toitumist omandavad vampiiride silmad rubiinpunase värvuse mis poole tunni möödudes vaikselt lahtuma hakkab. Hammustatud vampiirid tarduvad koheselt oma vanusesse, sündinud aga vananevad 17-25 eluaastani, ajaloos on teada vaid mõned olukorrad, kus kasv on peatunud varastes eluaastates. Kui neid ei tapeta liikmete eemaldamise ja põletamise, südamesse löödud vaia või päikese kätte riputamise teel elavad nad igavesti
