Need A Good Company

Barbara jalutas sihitult lossis ringi ning käis edasi-tagasi, treppidelt treppidele. Äkki aga hakkas ta end üksikuna tundma ning otsustas leida kuskilt mingi seltskonna, kellega aega veeta. Niisiis läks Barbara tagasi treppide juurde ning jõudis lõpuks neljandale korrusele. Siis avas ta ühe ukse ja sisenes raamatukokku, võttes istet ühes raamaturiiulite juures olevas tugitoolis, kuni silmas äkki üht poissi, kes ühte raamatut lehitses...

Drake tõstis külalise peale pea. Ta noogutas korra teretavalt sisenejale ja jätkas siis lugemisega. "Ma pole sind siis enne näinud. led siin kaua olnud?" küsis poiss raamatult pilku heitmata.

Barbara naeratas. ,,Mitte just väga kaua," vastas Barbara. ,,Mõned kuud kõigest. Aga...mida sa loed?"

Drake sulges raamatu ning esitle seda külalisele "Müüdid deemonitset! Eriväljaanne! Müüte üle maailma!" Lausus noormees taolise häälega nagu reklaamides, kus üritatakse inimetele midagi mõtettut pähe määrida. "Täna ostes saate kaasa ka pool kilo tolmu." Ta neris ja lausus kulmu kortsutades: "Ma olen "natukene"..." - poiss tegi käega õhus jutumärke "...segane, ma tean. Aga enamus nendest on puhas jama ja endast uusi asju teada saada on põnev. Ma pole ennemärganudki, et olen südaööl rohelise nahaga. Peaks järgi proovima."

Barbara hakkas naerma. ,,See kõlab huvitavalt," sõnas tüdruk. ,,Ja sa oled naljakas, lahe kutt," ütles tüdruk. Siis aga jäi Barbara mõneks hetkeks poissi jällegi silmitsema ning naeratas siis talle. ,,Aga muide, minu nimi on Barbara."

OT: Ma tungin nüüd siia!

Lexy jooksis suvalises suunas kuhugi tuppa nuttes ''Danny!'' karjus Lexy ja vaatas enda ümberringi kus olid raamatud. Lexy raputas pead ja värises ''Danny!'' karjus Lexy uuesti, pisarad silmis ja vaatas otsides raamatukogus ringi.

Drake pöördus seltskonnaga liitunu poole. "Danny?" küsis ta kahtlevalt

Lexy vaatas hirmunult võõra poisi poole ''M-m-mu vend!'' ütles Lexy nuttes ja karjus uuesti: ''Danny!''

Barbara vaatas Drake'i ning raamatukokku tormanud tüdrukut. ,,Mis selle Dannyga?" küsis ta siis ning läks võõra tüdruku juurde.

Lexy hingas sügavalt sisse ''Ta pidi siia tulema, aga ma ei tea kuhu ta läks ja ma ei saa siit enam välja!'' seletas Lexy raskelt hingeldades.

Barbara ohkas ning vaatas siis küsivalt poisi poole, kes talle endiselt oma nime polnud öelnud. Siiski ei osanud tüdruk võõrast aidata ning seega oli ta vait.

Lexy maandus maha ja nuttis ennast tühjaks.

Barbara suutis lõpuks rääkima hakata. ,,Me peaks teda aitama," ütles ta võõrale poisile. ,,Vaata teda," ütles ta nutvat tüdrukut vaadates. ,,Me peame midagi tegema, et ta vend välja ilmuks."

Lexy raputas pisaraid maha. Ta polnud kunagi nii palju nutnud.

"Umm.. su vend pole lossis?" küsis Drake proovides nutvalt neiult, proovides ise rahulikuks jääda. "Ja siit lossist ei saagi välja..." lisas ta vaiksemalt, ettevaatlikumalt.

Barbara kükitas nutva tüdruku kõrvale maha ja pani talle käe ümber õlgade, üritades teda lohutada. Tal oli tüdrukust nii kahju.

Drake asetas ennast tugitooli mugavamalt istuma ja jäi ootama, kuidas asjad edasi kulgevad. Raamatu lehitsemise jättis ta selleks korraks kõrvale.