Ettevaatust! Järv!!!

Ja jälle oli Jason'il lendamisega probleeme. Ta tiirutas mõnda aega tõmbleva vasaku tiivapärast põhjatorni ümber ning siis täiesti süüdimatult otsustasid tiivad omasoodu vehklema hakkata. Jay kihutas otsejoones järve suunas ning siis otse selle sügavustesse. Poiss ronis seal vihaselt turtsudes välja. Järv oli hetkel rahulik aga mees sarnanes rohkem hunniku vettikatega kui mingi tiivulise mehega.

Beelzebub kes enne põõsa varjus südamerahus tukkunud oli ärkas valju prahvatuse ja sulpsatuse vahelise heli peale üles ning tõusis püsti otsides hääle põhjust. Nähes järvest välja tuigerdavat meest hammustas Samael endale huulde, et mitte valjult naerma pahvatada samas kui Ayane süüdimatult lõkerdas. Jälgides muigega kuidas võõras noormees vetikatega maadleb hakkas ta lähemale astuma sundides samal ajal oma näoilme taas rahulikuks ning mõnetigi külmaks.

Jay ei märganud midagi muud kui ainult vettikaid mis tal silme ees olid. Vihaselt midagi väga adrumoodi olevat pundart kõige täiega vastu maad lajatades kirus ta valjuhäälselt oma tiibu. Märkamatta, et seal on veel keegi, rapsis ta vettikaid maha nii et need igas suunas lendasid. Väga tore oli oma viha vettikatte peale välja elada mitte seda mõne süütu loomapeal maandada. Kõõritades pahuralt viimast vettikatt mis tal silme ees rippus pani ta selle südamerahuga põlema.

Suutmata ennast enam talitseda vajus mees maha ning naeris. Pisarad silmist voolamas ning juuksed peas kuidas jumal juhatas istus ta murukünkal ning üritas kõigest jõust maha suruda vaatepilti, kuidas tiivuline poolvampiir kelle verestaatuse ta lõhna järgi kindlaks tegi adrupuntraga kahevõitlust peab. Lõpuks pisaratevoolu kontrolli alla saanud silmitses Beelzebub tärkava huviga põlevat vetikat.

Vägajärsult pööras Jason pea mehe poole keda ta märganud polnud. Punased silmad vidukul jälgis ta tolle lõkkerdamist. Ta nahale ilmusid väiksed leegid mis vee aurutasid ja vettikad põletasid, kuid Jay puutumata jätsid. "Ha ha." naeri ta sarkastiliselt pööramatta pilku teiselt. Tõesti, väga vaimukas.

Ohates kuid jättes näole muige tõusis mees püsti ning silmitses tema ees põlevat meest. " Ja kes sina olema peaksid" ütles ta külma naeratusega silmad kinnitumas tillukestele leekidele võõra nahapinnal. " Ja muide, sul on veel üks vetikas jäänud " irvitas ta kergelt osutades poolvampiiri jalanõule mida tõepoolest ehtis üsnagi suur tükk adru.

"Vampiir." sähvas Jay. "Inim-vampiir." nähvas ta selgemalt ja vaatas sinna kuhu teine osutas. Adru lahvatas ta pilguall põlema ning Jack pööras üpris tusase pilgu mehele "Ja sina?" küsis ta siis kustutades leeke mis ta riided kuivatanud olid. Tiibadega polnud enam midagi teha. Ta tõmbas need tagasi sisse kannatades ära valu. Ta ei tahtnud kellleki ees kokkukukkuda ja veel vähema valust ulguda. Mees viskas mantli selga pööramatta kordagi pilku teiselt.

"Ma tunnen lõhnastki, et sa vampiit oled " vastas mees sama teravalt ning turtsatas tülpinult. "inimene, deemonhunt, mida hetkel vaja" vastas Beelzebub lihtsalt ning naeratas kergelt paljastades alt teravnenud hambad kerges irves. " Hmm... tundub valus " märkis ta kui võõras oma tiibadega jändas. " Tehniline rike? " uuris ta oma eelmist ilmet näol hoides näiva viisakusega.

Jack oli hetke vait vaatates korra tuhka mis adrust järele jäi. "Jah midagi sinna poole." pomises ta "tehnilise rikke" peale. Ta ei saanud aru mis ta tiibadel hakkas. Nii kui Jay oli lossi sisse sadanud oli mehe tiivad ta kontrollialt väljuma hakkanud. Võib-olla tuli see lihtsalt kokkupõrkes põhja torniga?

" See tuhk on vist väga huvitav" pomises Beelzebub ärritusega kui võõras juba kes teab mitmendat korda jäätmeid oma jalge ees vaatab. " Sa oma tiibu mõnikord maha ka jahutad ? " tahtis mees teada saba juba vanast harjumusest edasi- tagasi pendeldamas.

Jay kuulis vägagi kästi mis teine pomises kuid ei kavatsenud seda kommenteerida vadi turtsatas ainult pahuralt. Jack pööras pilgu võib-olla liiga järsult teisel. "Mis mõttes "maha jahutad"?" küsis ta natuke ähvardavalt. Kui mees mõtles tiibadega "suplemist". Siis seda oli rohkem kui küllalt.

Muiates võõra ärritunud tooni peale asus Beelzebub oma sõnu selgitama : " Tead küll, külmad kompressid liigeste ja lihaste kohale " silmi pööritades võttis mees oma saba käte vahele hakates selle karva siluma ning lisajäset rohkem puhevile ajama. Uuesti pilgu poolvampiirile pööranud ootas Beelze vastust.

"Ma kasutan selleks tuld." nähvas Jay ning lisas siis selgituseks. "Külma tuld." muidu teine hakkab veel arvama, et ta paneb ennast põlema ja loodab, et selega maha jahtub. Kurat seda teab mida teised arvata võivad?

"Ah, noh, see on... loogiline " pobises Samael hetkeks järge kaotades. ' See tüüp pistab ennast vabatahtlikult põlema ? ' kuuldus mehe meeltest Ayane hääl ning tal ei jäänud muud üle kui nõustuda. " Proovi vett samuti, see peaks sääraste kaebuste puhul aitama " teatas ta lõpuks magedalt.

Jack oli hetke vait jättes salvava vastuse tule ja vee kohta enda teada ning pomises üpris ükskõikselt "Ju ma siis proovin." ning pistis käed mantli taskusse jäädes ootama kas teisel on äkki veel midagi öelda?

Kui Beelzele tundus, et võõras oma jutu lõpetanud oli ohkas mees õndsalt, vaatamata deemonhundile kes ta sees vahetevahel lolliks läheb ei olnud Samael külm ja kalk inimene, nõnda ei meeldinud tal ka inimestega võltsviisakusi lahendada. Saades üle tüki aja mahti vaadet imetleda viis Beelzebub silmad järvele. ' Sinna oleks... häiriv sisse kukkuda ' teatas ta lõpuks Ayanele kes turtsatas naerda.

Jay oli vait. Tal polnud plaanis mingit vestlust ise arendada. Ta oli nagu nii liiga tusane ja vihane oma tiibade peale mis lihtsalt keeldusid normaalselt lendama. Mees vaatas hetke kaugustesse. Taevasse kus ta olla tahtis kuid uuesti sinna järve sukelduda polnud just väga ahvatlev välja vaade. Siiski lükkas ta tiivad vaikse oigega välja ning sööstis üllesse. Parem tiib tõrkus ja hakkas teda uuesti alla vedama, aga ta sai selle lõppuks korda ning suutis vältida kokkupõrget mingi vana tammega.

Vaadates, kuidas mees kaugustesse läheb ei tundnud Beelze vähimatki kahetsusepistet. ' Lähme lõbutseme ? ' päris ta Ayanelt hundiliku irvega millele too nõustuva lõrinaga vastas. Viitsimata strippama hakata otsustas Samael hiljem lihtsalt oma toani lennata ning hakkas jooksma muundudes käigu pealt tiivuliseks deemonhundiks. Oma seljal olevad tiivad rutates lahti lükanud suundus ta iga läägiga üha kõrgemale ning liugles üle kooli maaalade kahetsusega, kuna kuhugi mujale ta ju minna ei saa.

Jay tegi paar ringi ümber lossi ja oleks peaaegu südamerabanduse saanud kui lendavat hunti nägi. Ega siis igapäev sellist imelooma ei näe. Jack oleks äärepealt jälle selle torniga kokku põrganud. No see lihtsalt tõmbas teda enda poole kui ta tähelepanu hajuma kippus. Ta laskus korra tornist madalamale ning sööstis siis täie kiirusega üllesse.