Katuseluuk avanes vaevukuuldava kriiksatusega ning hetkeks saabus vaikus enne kui pillikasti maha panemis kolksatus selle uuesti lõhestas. Melancholia kes ennast nõtkelt püsti ajas võttis viiuli kandekasti uuesti kätte kõndides sinnapoole kust ka kuu näha oli. Silmadega üle tolle hõbedase silueti libistades tardus vampiir mõnekümneks hetkeks kivikujuks ning imetles öise taevaisanda võlusid. Õige pea ta aga kummardas ning võttis pilli selle eelmisest asukohast ning pani selle harjunud liigutusega õlale, poogna keelte lähedale sättinud alustas Melancholia mängu improviseerides lugu nii kuidas too arenes, helid õueõhus tontliku melanhooliaga kõlamas ning harmoneerumas nii tüdruku nime kui ka väljanägemisega.